Andkem Loodusele põhiseaduslikud õigused!

posted in: News | 0

Ilmunud Maalehes 6.10.2016 lühendatud kujul

Maailmas juhtub huvitavaid asju. Näiteks 2015 aastal tunnustas Uus-Meremaa oma seadusandluses loomi tundlike olenditena ja andis 2016 aastal tavalise riigikodanikuga võrdsed õigused Te Urewera looduskaitsealale, et sel moel lõplikult välistada võimalus antud ala või mõne selle osa kuulutamiseks kellegi eraomandiks.

Mitmes Kanada provintsis on käivitatud protsessid, et seaduste alusel tunnustada loomi elusa grupina jne. Kindlasti võib paljudele lugejatele tunduda kentsakas, et loomade tunnistamine elusateks, tundvateks olenditeks nõuab muudatusi seadusandluses ja eelnevaid pikki arutelusid ning debatte. Väike lapski saab ju aru, et loom on elav, tunneb valu, rõõmu, hirmu. Ometi käsitletakse loomi enamiku maade seadusandluses samasuguse omandi või esemena nagu on valamukapp või tolmuimeja. Koos kõige sellest tulenevaga.Kuid mitte sellest ei tahtnud me rääkida. Loomade tunnistamine elusolendeiks seaduste alusel on osake laiemast probleemikäsitusest. Me oleme inimestena ja ühiskondadena unustamas, et ka Loodusel on õigused. Loodusel on iseväärtus, sõltumata sellest, millise hinnalipiku meie sellele paneme või millist ressurssi me sealt mingil ajahetkel ihaldame. Kogu keskkond meie ümber loob ja taasloob igapäevaselt kompleksset terviksüsteemi, mis võimaldab meil hingata, elada ja tegutseda. Selle terviksüsteemi toimimist ei suuda lõpuni haara ei meie mõtteviis, teadus ega praktikad, kuid ometi oleme aru saamas, et midagi on viltu läinud. Kliimamuutused, ressursside üle- ja vääritikasutamine, bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse kadumine – kõigest sellest on üha enam ja kasvava murega räägitud.

Probleemid mageveega

Kõigi nende murede keskpunktis tulitab aga meie mõtteviis, väärtussüsteemid ja arusaamad sellest, mis on elu, milline eksistensiaalne eesmärk on meil inimestena. Ning mida me peaksime muutma, et edasi kesta koos selle imelise maailmaga, mille oleme pärandiks saanud oma esivanematelt ja sadadelt tuhandetelt bakterite, mikro-organismide, taimede, lindude ning loomade põlvkondadelt. Lisaks moraalsele ja maailmavaatelisele aspektile on oluline mõista meie vältimatut elulist hädavajadust vastavate muutuste järele.

Et meil pole oma pärandi hoidmine õnnestunud ning et me oleme seetõttu hädas, tõestavad numbrid. Raport „Rights of Nature and the Economics of the Biosphere“ (2013) toob muude hädade hulgas välja näiteks probleemi puhta joogiveega, viidates Water Resources Group aruandele http://www.globalexchange.org/sites/default/files/RON-SummitReader.pdf . Selle kohaselt kasvab aastaks 2030 inimkonna veetarve 40% ja kui midagi ette ei võeta, tähendab see, et kolmandikul planeedi elanikest langeb ligipääs joogiveele vaid pooleni sellest, mida nad vajaksid.  Veepuudus toob muidugi kaasa tohutuid inimlikke kannatusi, kuid seejuures pole veel arvestatud kõigi ülejäänud elusolendite veevajadusega. Suurkorporatsioonid, mis kasutavad vett raiskavaid ja saastavaid tehnoloogiaid, ei konkureeri seega mitte ainult ülejäänud inimkonna, vaid kõikide olemasolevate liikide veevajadusega. Veepuudusel on kolossaalne mõju elusloodusele, mageveeliikidest rääkimata. Et tegemist on tõepoolest kriitilise küsimusega, näitab statistika: 50% märgalasid on 20 sajandi jooksul hävinud (Wetlands International), ligi 25% Aafrika mageveekaladest ähvardab väljasuremine, 2010 aastaks oli lõplikult hävinud 136 mageveest sõltuvat linnuliiki jne.

Raportis “Rights of Nature: Planting Seeds of Real Change” (2012) küsivad meie aja mõtlejad ja keskkonnaaktivistid – Bolivia Pablo Solon, Vandana Shiva, Maude Barlow, Alberto Acosta ja paljud teised – küsimuse: “Mis siis, kui me päriselt asume lahendama kliimamuutuste juurprobleeme, luues süsteemi, mis aitaks inimkonnal elada ja tegutseda kooskõlas Maa süsteemide kandevõimega?”. Ühe lahendusena näevad nemad, et inimesed pööraksid ühiskondadena ja kogukondadena tähelepanu endi põhiväärtustele ja aluskontseptsioonidele ning nende (ümber)mõtestamisele. Näitena võib tuua  Buen Vivir  kontseptsiooni, mis tähendab “hästi” elamist, mitte “palju” elamist. Kvantiteedi asemel rõhub see kvaliteedile ning kogukondade tegutsemisele oma kohaliku elukeskkonna hoidjate ja hooldajatena, sh koos õigusega öelda “ei” keskkonda halvendavatele otsustele. Mainitud 2012 aasta raportis tuuakse välja ka pinnapealse lähenemise ohud, mis seonduvad senise Green Economy kontseptsiooniga. Nii on näiteks CO2 emissiooni vähendamisest tegelikkuses saanud äri. Raporti koostajate sõnul on CO2 kvoodid muutunud rikaste riikide lubatähtedeks saastamisega jätkamisel. Seega tuleks püüelda nihkele äri-ilmast sügavamal, fundamentaalsemal tasandil, kui me tõesti soovime saavutada ühiskonna jätkusuutlikumaks muutmist, mitte lihtsalt „vana hea“ kasvufetiśi rohelisse litrikostüümi maskeerimist.

Meid ületava ja haaramatuna on Loodus ühtaegu eeltingimus nii meie füüsilisele eksistentsile kui hingelis-vaimsele arengule. Me ei saa Loodust vaadelda pelga omandina, mida võib müüa, osta, rentida või suvaliselt ekspluateerida, sest Loodus seab meie tegevusele jätkusuutlikkuse piirid. Vaid nende piiridega arvestamine muudab ühiskonnas võimalikuks tõeliselt kestvad hüved, tõeliselt loovad lahendused ning tõeliselt innovatiivsed tooted ja teenused, mis ühtlasi raviks kahju, mida oleme inimkonnana juba tekitanud.

Selge, et tavapäraseks saanud keskkonnakampaaniaist või ökokreemide reklaamimisest ei piisa uue hädavajaliku suuna juurutamiseks ühiskonnas. See mida vajame, on universaalne üldinimlik ja kogukondlik selgus, et meie enda õigused Looduse suhtes ja suunal peavad olema tasakaalus meie kohustuste ja respektiga Looduse enese õiguste vastu.

Et säiliks tasakaal

Ainult juhul, kui ühiskondlik kokkulepe kehtestaks vastavate õiguste ja kohustustega arvestamise seaduse jõuga, saaksid vajaliku kiirusega hakata tekkima vajalikud muutused valitsemispõhimõtteis ja –süsteemides, majanduses, hariduses, kõikides eluvaldkondades.

Cormac Cullinan, Lõuna-Aafrika keskkonnaadvokaat ja –aktivist, tuletab oma artiklis “If Nature had rights” meelde, et kogukonnad on läbi aegade loonud reegleid ja seadusi, mis kajastavad neid ideaale, mille poole püüelda. Seadused on tema sõnul selleks tööriistaks, mis aitavad meil kujundada tulevikku taoliseks, nagu me seda näha loodame. Seadus, eriti põhiseadus, peegeldabki ühiskonna aluspõhimõtteid – seda kuidas nähakse maailma toimimist ning mida peetakse ühiskonnas tõeliselt väärtuslikuks ja oluliseks http://therightsofnature.org/wp-content/uploads/pdfs/If-Nature-Had-Rights.pdf.

Öeldakse, et innovatsioon algab perifeeriast, mitte keskustest. Equador oli esimene riik, kus elusloodusele anti põhiseaduslikud õigused. Põhiseadus kirjutati vastavalt ümber 2007-2008 aastatel ning ratifitseeriti üldrahvalikul referendumil 2008 aastal, tagastades Loodusele tema õigused http://therightsofnature.org/ecuador-rights/. Põhiseadus sätestab, et Loodusel on õigus eksisteerida, säilida, säilitada ja taasluua oma elutsükleid ning inimestel on kohustus aidata kaasa ökosüsteemide õiguste kaitsele.  Kõikidel olenditel on õigus oma täieliku potensiaali avamiseks ja kasutamiseks, kuna ainult nii säilib tasakaal meie ümber ja meie sees. Lihtsalt vastavate õiguste mõistmisest ja aktsepteerimisest isiklikul tasandil jääb väheks. Mõtestada ja sätestada tuleb ka isiklik vastutus vastavate õiguste kaitsmisel.

Lõpmatu majanduskasv lõplikul planeedil on tänaseks kujunenud domineerivaks alusväärtuseks, mida erineval moel ja viisil kajastavad ning toestavad ka Eesti seadused. Kuid jätkusuutlikkuse, alalhoidlikkuse, austuse ja piiride seadmise väärtustamist on seadusloomes üliharva näha.

Kas ketserlik mõte?

Seepärast pakume liikumise Ökoriik Eesti algatusgrupi poolt välja idee Eestimaa Looduse õiguste sätestamisest Eesti põhiseaduses! Ketserlik mõte? Jah, see tundub niisama imelik kui loomade tunnistamine elusaiks olendeiks. Aga kogu meie riigi olemasolu mõtteks ja eesmärgiks on Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, mis ei ole kuidagi võimalik ilma Eestimaa elukeskkonna säilimiseta.

Süvitsi endisse vaadates on kõigis meis tunne, et Loodus me ümber on elus. On teadmine, et me vajame Loodust oma heaolu allikana. Siiski on meie igapäevastesse tegemistesse kodeeritud Loodusest “üle” olemine ning mõtlemine inimesest kui „looduse kroonist“. Ja seadusandlikult käsitlemegi Loodust omandi või ressursina, mille ekspluateerimiseks on meil niisama loomupärane voli, nagu kunagistel orjapidajatel orjade ekspluateerimiseks. Meile näib pahatihti, et meie käsutuses olev Loodus koos kõigi oma ökosüsteemide “teenustega” on loodud meie hüvanguks, meile neid teenuseid pakkuma. Just taolise alateadliku mõttemalli laialdase leviku tõttu ongi luhtunud senised pinnapealsed katsed tekitada muutusi majanduslike hoobade abil. Pigem on need aidanud vanal destruktiivsel majandamisviisil end veelgi kindlustuda. Ja just seepärast peame hädavajalikuks ka Eestis alustada muutustega sellest, mis on meie rahvusliku iseolemise jaoks põhiline, fundamentaalne – Eesti põhiseadusest.

Me ei oska arvata, kas see ettepanek leiab avalikkuses heakskiitu, hukkamõistu või naeruvääristamist. Aga me usume, et ainuüksi arutelu tekkimine Looduse õiguste teemadel aitab me rahval ratsionaalselt teadvustada seda, mida nad oma südamega ehk niigi tajuvad – et meie ümber elab tuhandeid olendeid, kellel on õigus eksisteerida vabalt meie kõrval; et vaid koos nendega saame ka meie ise püsida elus ja terved; et nende kadudes kaome ka meie. Austus, vastutus, hoolivus ja piiride seadmine Looduses olid meie esiisadele tuntud väärtused. On viimane aeg taaskohaldada need muistsed väärtused meie igapäevategevusele nii majanduslikus kui moraalses mõttes, taaspõlistades need põhiseaduse kaudu.

Liikumise Ökoriik Eesti algatusgrupi nimel

Rea Raus ja Kaupo Vipp

rea-raus

kaupo-vipp

Leave a Reply